Räägid ,et tunned mind,räägid ,et tead mind.ütled et mõistad,ütled et oled kõige süütum inimene siin üldse,räägid ,et sulle on tehtud liiga ja ,et sul on olnud raske!
Kui väidad ,et tead kõike nii hästi ,siis tead ka kõike seda mida parajasti kirjutama hakkan.....
Ma kasvasin üles keskkonnas kus mul polnud peret,mul polnud iial seda,ma kunagi kogenud tõelist pere hõngu,armastust,kardan ,et ei tea mida pere isegi tähendab,kas keegi on eal küsinud mida mina olen läbi elanud?kui palju olen mina kannatanud ?kui palju olen kannatanud teiste pärast?mida mina sellest kõigest arvan?milles mina süüdi olen koguaaeg?miks mul peret pole olnud?mis minust üldse saanud on või kelleks ma üldse saan?rääkisid ,et tahad pakkuda mulle unustamatut lapsepõlve,mitte midagi sellist nagu sul oli,tahtsid mulle kõike head ja paremat.hmm üksasi sul õnnestus...see on unustamatu lapsepõlv,kuid mitte heas mõttes,ma vihkan oma lapsepõlve,ma soovin et polekski seda üldse olnud...vahel soovin et poleks üldse sündinudki...see oleks sulle meeldinud või mis?nagu sinagi ütlesin,minu sünd oli täielik viga.Eks lepin sellega terve oma elu.Kui olin 3ne lahutasite te emaga,jah siis ma ei osanud midagi öelda ega kurta,kuna ei mõistnud siis mis toimub.Aastate kaupa on kõik see viha ja valu kogunenud minu sisse suurenedes,muutes mind raevukamaks,vägivaldsemaks ja haavatavmaks...tuleb tuttav ette?ahjaa meenutab sind kuidagi?järjest vanemaks saades mõistsin tasapisi mis toimub,sain aru mis oli juhtunud alates 7ndast eluaastast olen põhiliselt elanud oma elu,olen pidanud kõik ise korda tegema,olen pidanud kõigega ise hakkama saama,räägite te mõlemad et ma ju ei räägi midag,muidugi ei räägi,sest ei taha,te nii kui nii ei mõista,te isegi ei taha ja muidugi te isegi ei kuula,te ei tea mida mina tunne või arvan,te pole seda kunagi isegi osanud teha.Abiellusite taas...polnud see midagi head,rohkem tülisi,rohkem kaklemist muidugi rohkem kannatusi minule sest ainult mina olen see kes on näinud kõike pealt mis olnud on nii kaua kui olen üldse elanud.mitte ükski laps meie peres pole kasvanud ülsesse normaalses perekonnast,ainukene kes meie perekond tõesti on ,on meie õed ja vennad kes teavad mida tunneme,kuna oleme seda kõik kogenud ja muidugi meie sõbrad ja tuttavad...nii on igalühel meiega siin peres olnud.kuna te lõpuks kuulama hakate?kuulama seda mis on tõde?avage oma silmad,vaadake mida te teinud olete?on see siis õnnelik perekond?seda te tahtsitegi?ilusat lapsepõlve meile kõigile?newsflash seda ei juhtunud!Kahju hakkab juba teist,te pole head lapsevanemad kui nii käitute!Saan aru et ega teiegi elu pole kerge olnud,aga miks meid viia veel hullemast elust läbi?Et meid ootaks ees saba jube ja kurb elu?vabandage väga aga mina sellel juhtuda ei lase,mul on omaelu ja mul see ka tõesti on,lõppude lõpuks korraldan ma oma elu ise,teen oma ostused ise ja lahendan kõik oma probleemid nagu olen seda ju väiksest saati teinud,te pole kunagi mind kuulanud,minu eest hoolitsenud ja armastanud mind piisavalt!räägite et praegu on ´´pubeka aeg´´tunudb et mul on see olnud ja on vist juba terve elu...seiske silmitsi sellega millega olete hakkama saanud!Räägite et mul on vaja kasvatust ja kõike,kas nüüd pole vähe liiga hilja selleks?ma pole mingi allakäinud laps...olen suutnud organiseerida oma elu ise,ma olen korraldanud oma koolitöö,olen seadnud endale piire ja pean nendest kinni.Ma saan ise ka hakkama,olete kõigest ilmajäänud.Olen noor teen vigu,aga vähemasti ma õpin nendest.ma pole enam väike laps,paari kuupärast olen 16.Olen elus rohkem läbi elanud kui mõni 50 aastane.Ma ei peagi kõike oskama ja teadma...mul on aega õppida ja areneda.Elus on olnud toeks vaid mu sõbrad ja lähedasemad sugulased kes hoolivad,kes püüavad täiest jõust et mind aidata ja et mul hea oleks olla ja muidugi minu kallis poiss kes on alati mulle toeks ja seda juba 9 kuud.See et sina ei ole kogenud tõelist armastust ei tähenda et mina seda ei peaks kogema....miks mul peab olema sama elu nagu sul?ei peagi,ma olen erinev,ma pole sina ma olen mina.Jaa saan ka ise väga hästi hakkama,mul pole vaja kellegi raha ja asju mul on vaja perekonda,õnne ja armastust.
Viimased 9 aastat olen põhimõtteliselt iga öö end magama nutnud,mõelnud mida oleksin saanud teha et kõike paremaks teha,süüdistasin ennast kõiges.Aga mina polnud süüdi vaid teie ise,meie kõik ei pea teie pärast kannatama.Vaadake kõiki oma lapsi....kokku on teil 6 last,vaadake mis neist saanud on...tehke midagi,ennem kui selleks liiga hilja on.Ma ei suuda ega taha enam seda elu elada,uus aasta algas ja mis?kõik on sama kuid enam mitte,mul pole enam kannatusi vaja.Oleks aeg õnn ja armastus enda hoovi peale lasta...Ma ei ole teie,ega saagi kunagi olema.Kui ma ükskord oma pere loon luban et midagi sellist mis juhtus miuga ei juhtu minu perega.Seda on lausa valus vaadata juba pere peale või siis niiöelda perele mis meil on hakkavad pisarad langema üksteise järel...Mul on ainus soov ja see soov on olla õnnelik ükskordki oma elus,alustades nüüd.kindlasti on asju mida siia kirjutada...see siin kõik on ainult hetke mõte,uskuge mind siin on veel palju kirjutada.Aa ja üks asi veel,sa võiksid vähemasti tunnistada seda et sellest ajast saati kui ema lahkus olen mina pidanud kannatama kõike seda mida ema sulle tegi!Mina pole tema,mina olen su tütar ja ma ei pea seda taluma..ma ei pea,ja ei taha ka.Nelt aitäh ema ja isa,küll mul on olnud lustiline lapsepõlv,vähemasti on midagi toredat rääkida oma lastele!
No comments:
Post a Comment