Nii kummaline vaadata end kõrvalt nüüd mul tundub.Küll seisan siin, kuid ihkan vaid ma hoopis olla seal.Miks endal lasin uskuda imesid veel juhtub,et üldse ei hooligi ma teesklema nüüd pean.Sind muinasjutuks pidasin, ilmsi unes käisin.Ma tähtedelt sind olin soovinud.Kuid iga teine öelda võib, tunnetega segi paiskus muu.Teeb haiget tõelisus,mul näis, et tean meloodiat, mis su huulilt kuulsin.Kui naeratad, siis tunnen ma, et meil on sama laul.Kuid äkki sõnu muutsid sa, hinges nüüd on tühjus.Ja mulle jäi see nukrus vaid, et oli kord üks laul.Nüüd ma tean,sa pole muinasjuttja magades vaid und näenja soovid tähtedelt ei täitu eal.Ja nüüd ise aru saan, et tunnetega segi paiskus muu..nõnda tahtsin ju, teeb haiget tõelisus.Uskuda võin, et olla nõnda pime sain.Kas tundubki nii, et tõesti ma kõike kujutlen vaid.Miks lasin endal uskuda, et imesid veel juhtub.Et üldse ma ei hooligi, miks teesklema nüüd pean.Sind muinasjutuks pidasin ja ilmsi unes käisin.Ma nõnda tahtsin ju ja olin oodanud.